Ärkasin sünnipäeva hommikul juba varakult, kuna ärevus ei lasknud kuidagi edasi tukkuda. Ei teagi, kas see oli eksami või kogu nalja enda pärast. 

Tatar ja rännumehed alla kugistatud, saigi päevaga alustada. Isegi kooli läksin palju varem kui tavaliselt. Jube naljakas, kui esimestel klassi sisenejatel põle õrna aimugi, et kellelgi täna eriline päev on. Mõned saavad teiste kaudu teada ja õnnitlevad, teisi jällegi väga ei huvitagi. Ja kogu see musitamise asi ise, nagu juba kirjutasin.. Eriti kohmakas, kui kaks klassivenda tegelikult juba tunde varem teavad, kuid just siis, kui ma lõpuks oma võileivade kallal nosima hakkasin, suu ilusti täis topitud, mind suudlema tulid. Oh neid armsaid. Esimese kingituseks sain Paulalt kaks Opi küünelakki, mille ta suure otsimise tulemusena leidis :) Hiljem koolis ringi hulkudes sain veelgi mõne leeduka ja sakslase kallistuse osaks ning õnnitlusi kuulsin tervelt neljas erinevas keeles.

Kui lõpuks ometi eksam ja töö raportitega tehtud, jalutasime Paulaga minu juurde, et kogu tsirkusega alustada. Ilm oli lausa suurepärane, mis oli üllatav pärast hommikust meeletut udukogu. Otsaesine mõnusalt märg, vahetasime riided lühemate vastu ja shopingutuur võis alata. Ohtralt krõpsu ja veini ja puuvilju ning hiljem uuele ringile, et kaks kasti õlut koju veada. Kui keegi oleks selle seikluse, kuidas kaks noort ja väikest tütarlast õlu tassivad, videole saanud, oleks me praeguseks juba maailmakuulsad. 

Rõdu koristamine ja Paulale voodi tegemine, et peolt tulles kuskile maanduda oleks, tehtud, tuligi esimene külaline. Varsti tilkusid vaikselt ka teised kohale ja mõnus istumine rõdul oligi täies hoos. Inimesi oli meie väikse elamise kohta üsnagi palju: Mina ja Paula, Gerben, Mats, Luca, Ada, Ralucka, Gerli, Nora, Laura, Mathieu, Marijn, Corjan, Rick, Rhodee ja Suhaily. Ning hiljem Robin. Vauuu, tervelt 17 :))

Linna lahkudes pidime endile tunnistama, et süüa-juua sai ikka vägaväga palju rohkem varutud kui tegelikult kulus. Saab veel teisegi peo pärast eksameid korraldada. Ning muidugi olime Gerlila meeletult õnnelikud, et Eesti eurovisiooni finaali sai. Jehuuu!

Kogu trall läbi pubide oli tõeliselt kift. Kella viie paiku maandusime korraks poiste korterisse, et inimesed üle lugeda. Edasi liikusime viiekesi randa, et päikeseloojangut näha. Ei mäletagi enam, kelle ideaalne idee see oli, kuid mingid tõusvat päikest me muidugi ei näinud. Küll aga jooksime Paula ja tärkava valgusega nagu hullud mööda randa ringi. Kõhud tühjad, läksime tagasi sinna, kus kogu asi algas, et paar pitsalõiku ära süüa. Kohvi, redbull ja jutud Robiniga ja saingi varsti vana meigi uuega asendada, et ainsa elusana rattal kooli veereda. Paula vajus ära üsna kiirelt, kui koju jõudsime, ning varsti leidsin ka Marijni, kes end tugevasti mu tekki sisse oli mässinud. 

Koolipingis ma muidugi kaua vastu ei pidanud. Kaks loengut läksid ühest kõrvast sisse ja koheselt teisest välja. Lõpuks tulingi koju tagasi ja leidsin väsinud sõbrad rõdult päikest võtmas ja hirmsa peavaluga võitlemas. Vaene Marijn ei saanud kojugi minna, kuna oli unisena oma võtmed Robinile lubanud. Proov magama jääda ebaõnnestus, kuna üleväsimus oli oma kõrgpunkti leidnud ning telefoni pidev vibreerimine just kaasa ei aidanud. Lõpuks otsustas Mathieu, et mu magama jäämine ei olegi parim variant, kuna hiljem tunnen end kui zombi. Ning ma oodaku parem õhtu ära. Kutsus mind hoopis kohviku terassile istuma. Niiet tunnike hiljem leidsingi end taas viie poisi keskelt apelsinimahla joomas. Kella nelja paiku aga vajusin juba voodi sügavustesse, kuna minu ärkvelhoidmisplaan läks natuke vett vedama. Selleks hetkeks olin üleval olnud juba 33 tundi. 3 tundi und, koristasin köögi ja helistasin emmele. Ning siis juba ärkasin täna hommikul kell 10, et taas end elusana tundes uuele päevale vastu astuda. 

Jube veider on ikka kogu see musitamise asi. Siin mitte ei kallistata synnip2val vaid hoopis surutakse k2tt ja samal ajal tehakse p6sele kolm musi. Hihii

Kuigi oleksin pidanud eile oma järgmise nädala eksamile keskenduma, otsisin üles hoopis HZ’i sõpruskoolid. See list on üsna pikk ja kirju: Soome, Mexico, Kanada, Austria jm. Mulle aga jäi silma ülikool Uus-Meremaal. Mingil veidral põhjusel olen just viimased pool aastat mõelnud, kuidas vahetusaasta teisel pool maakera on midagi minu jaoks. Eriala, mille nende tohutust valikust leidsin, oli bioloogiline mitmekesisus. Jätkusuutlikus ja kliima muutumine on ka osa minu praegusest erialast, niiet üsna tõenäoline, et meie väiksele komisjonile võib mu idee isegi meeldida. Aega muidu veel on ja uurida tuleb veel ja veel. Loodetavasti lisandub listi veel ülikoole, kus rohkem minu erialaga seotud variante pakutakse, et siis juba 2013. a sügisel kohver pakkida ja  natuke maailma avastada. 

Seni aga püüan hindeid kõrgel hoida. Istun rõdule päikest võtma koos delta urbanismi raamatuga. 

Ahjaa, sain töölt loa nädalaks puhkust võtta. Täpsemalt või ära olla ühe nädalavahetuse, niiet näiteks esmaspäevast järgmise nädala neljapäevani tundub igati hea plaan. Kahjuks aga ei ole ma veel täiesti kindel, kas selleks ajaks koju tulen. Pileti hinnad on nüüd juba jubedalt kallid ja tuleb vaid kampaaniatele loota. Võib-olla lähme sõpadega hoopis Euroopat avastama. Kalendrisse võite mu aga kindlasti sisse kirjutada oktoobris, kuna 12.-21. plaanin kindlasti kodumaal veeta!

Nonii, unustasin ju rääkida, et Merit käis mul ikka kodus ka külas. Nägi ära kõik mu hullumeelsed ja armsad grupivennad ning kooli. 

Pärast koolipäeva läksime aga hilisemaks hubaseks õhtusöögiks valmistuma. Kõigepealt kohvipaus poiste juures (mida tulevikus koduks hakkan nimetama) ning siis juba usinalt  poodidesse ja turule. Tüdrukutega väike veinipaus kodurõdul ning oligi kell juba piisavalt palju, et mugavad pusad selga tõmmata ja kokkama asuda. 

Tüdrukud köögis, poisid joovad diivanil õlut, jei :)

Vaade rõdult

Saigi valmis! Lõhe-brokkoli-šampinjoni pasta :))

Ja oh kui magus šokolaadikook, millelt Merit sai küünlat puhuda :)

Kui poisid kargud heade mänguasjade avastasid

Ning üks kift, sõltuvust tekitav ja ohtik mäng, mille lõppedes silme ees vaid maasikaid ja banaane näed.

Laupäeval viisin Meriti vihmaga Middleburgi. Rattaga vihmas - ehk tõeline Hollandi kogemus. Väike shoping ja võileib koduses kohvikus.

Õhtul avastasime Vlissingeni ääretult vinget ööelu. 

Viimasel hommikul nautisime sooja kohvi Bagel & Beans kohvikus, millest ükski mu külaline ei pääse! Merit kirjutas sõbrannadele kaarte ning varsti oligi aeg lahkuvale rongile pisarates lehvitada.

Nädalavahetusel sai ohtralt jooke kallatud ja sööke lauda veetud.

Koolis tagasi, korraldasime kohtumised erinevate projekti kaasosalejatega, nagu riiklikud organisasioonid, kohalikud jne. Ainult, et kogu asi oli nagu väike mäng, kõiki osapooli esindasi meie ise. 

Kogu asja idee oli saada tagasisidet meie disainidele, mis oma grupiga välja mõtlesime. 

Ootusärevuses

Tulemusi arutamas ja valikuid tehes

Ning meie endi korraldatud meeting.

Mugime küpsist ja avaldame arvamust

Kõik kukkus isegi üllatavalt hästi välja. Saime ideid disaini arendamiseks ja ehk saamegi päris hea idee kokku klopsida projekti lõpetuseks.

Nüüd siis taas pühad. Täpselt ei teagi, mida me siis täpselt tähistama. Miski kirikupüha. Ja reede on nn silla päev, mis lihtsalt jääb riikliku püha ja nädalvahetuse vahele, mis kalendris samuti pühana kirja pandud. Paljud sõitsid koolis kohvritega ringi, et koju sõita. Mina aga lähen homme hoopis tööle ning õhtul väikest grilli. Laupäev - pühapäev mööduvad samuti töö ja õppimise seltsis, sest ainult kolm nädalat on veel lõpuni jäänud. :))

Nädalake kodus on liialt lühike aeg, et koduõhku sissegi hingata. Kindlasti oli aga tohutu reisimine kõiki neid emotsioonie väärt!

Emme viis pisikesed mänguväljakule :))

Sinililled Murastes

Naudime Tartu päikest

Ja piduuuuu

Sünnipäevaks Hollandi juustu

29 küünalt..

puhusime ära kahe peale :)

Ja kullakesega Riias turiste mängimas

Nautisime sushit ja külmutatud jogurtit

Kevad teeb iga linnaga imet! :)

Nüüd juba tervelt kaks nädalat tagasi, oeh, aeg ikka lendab.. Pidin hommikul nii vara üles ärkama, et ise ka ei usu, et üldse voodist välja sain. Motivatsioon oli suur muidugi. Paari tunni pärast nägin üle niiii pika aja oma kallist Meritit, et siis juba koos rongi istuda ja A’dami veereda. 

Kübar.. ma poleks elus arvanud, et selle endale linnas pähe panen. Merit oli selle aga kodust kaasa vedanud, öeldes et Eestis ta seda ilmselt kunagi pähe ei paneks. Eks me siis võitlesime temaga vahel omavahel, kuid enamasti siiski tuulega, kellele kohati ta veel rohkem meeldis, kui meile. Käin nüüd poes silmad lahti ja proovin endalegi taolise peakatte leida. 

Viisime kõigepealt kotid hostelisse hoiule, et siis juba mõnusalt väiksele shopingu tuurile minna. Õigemini, tuur oli suur, aga ostud üsna väiksed. Nägime ära ka kogu Hollandi kõige kallima tänava tippklassi poodidega nagu Burberry ja Tiffany’s.

Lõpuks õhtu rampväsinuda tagasi jõudes teates meile noor admin, et meie tuba asub viiendal korrusel. No ei ole võimalik, oli meie esimene mõte.. rasked kotid koos jalgade, mis enam väga kanda ei suutnud. Õnneks oli ka meie sarnastele mõeldud ja lift oli ilusti olemas. Avasime siis ukse, ja vauuuuuuuuuu. Suu kukkus nii lahti kui võimalik. 

Sõime siis oma miljoni dollari vaatega naris Albert Heini salatit ja natusime odavad ökoveini, et lõpuks tuttu ära vajuda, kuna jõudu enam lihtsalt ei olnud. 

Kui kedagi huvitab, siis hosteli nimi oli Inner Amsterdam, mis asub muuseumikvartalis, et mõnusalt lähedal kõigele, kui just kõige suurem viriseja pole. Hind kahekohalisele toale üks odavamaid rajoonis, odavamalt saab vaid suurema grupi võõrastega tuba jagades. 

Neljapäev algas taas varakult, sest ega magamisele aega raisata ei saanud.  Kiire võibleib ja kohvi hommikusöögilauas ning taas teele. Sel korral otsustasime veidi kultuursemad olla ja ikka olulised vaatamisväärsused ka üle vaadata. Kõigepealt teadatuntud I amsterdam silt, kus kõik külastajad kindlasti pilti klõpsavad, kuigi see silt nüüd midagi väga erilist ka ei ole. Asetseb see aga riikliku kunstimuuseumi taga, kuhu jääb ka muuseumipark koos oma tohutu ilu ja õitsevate puudega. Teistes vähe looduslikemas parkides jäi meil kahjuks ajapuuduse ja vihmase ilma tõttu käimata. 

Edasi suundusime ühele väga-väga pikale tänavale, mis mõlemalt poolt teed väikeste entusiastlike kauplejatega täidetud oli - turule. Kauplemisest oli muidugi asi kaugele, nii palju kui me proovisime, siis keegi vedu ei võtnud. Küll aga sain endale nunnu roosa Amsterdami pusa euro odavamalt kui suveniiripoes.

Tänav viis meid välja kõige laiemale kanalile, mille sildadel me Meritiga kuidagi pildistamist lõpetada ei suutnud.

Siis juba ronisime kõrgele, et näha Amsterdami panoraami, vaatasime üle veidi uuemad ehitised ning läksime nagu tõelisele turistile kohane ka kanalikruiisile.

Lõpuks taas kitsale ja inimtihedale ostutänavale tagasi jõudes hämmastusime mõlemad, kui üks meist mööduvatest tüdrukutest teisele ütles: “Kas lähme vaatame need kollased kummikud ikka uuesti üle?” Jah, just nimelt, eesti keeles! Oleks ju võinud isegi midagi öelda, aga suurest šokist ei suutnud suudki avada. 

Ja nii me lõpuks väsinuna taas mitu tundi planeeritust hiljem rongile istusimegi ja asusime Vlissingeni poole teele. 

See ülimalt kift tööpäev, kui esmalt jääd 15 min hiljaks, suudad kaks veiniklaasi ära lõhkuda ja saad köögis käsitsi nõusid pesta, kuna nõdepesumasinad kogu maakonnas otsustasid alla anda.